Viimasel ajal on palju hakatud rääkima puhtast joogiveest, mis peaks kindlasti sisaldama piisavas koguses kaltsiumi, magneesiumi ja teisi organismile vajalikke aineid. Sobimatud komponendid nagu liigne raud, erinevad mehhaanilised saasteained, mangaan, vesiniksulfiid, soolad, raskemetallid, orgaanilised ühendid, radionukleiidid, bakterid, kloor ja klooriühendid tuleks välja filtreerida. Mõtleme nüüd hetke järele, millist vett me ise joome ja mis tähendab meie jaoks puhas joogivesi? Esimesena meenuvad kohe mitmesugused pudelid poeriiulitel ja loomulikult kaasaegsed veeautomaadid kontorites.
Kui vaatame nüüd natuke tagamaid, kuidas vesi pudelisse saab, siis selleks on 3 võimalust. Esiteks looduslikud maapinnale avanevad põhjaveeallikad, mille vett pole vaja töödelda. Selliseid Eestis peaaegu ei olegi. Teiseks puurkaevuvesi, millest mingid ained välja filtreeritakse ja mingid lisatakse (nt konservante). Ja lõpuks tavaline kraanivesi, millest klassikalisele joogiveele mittevastavad ained välja filtreeritakse ning seejärel lisatakse magneesium, kaltsium, sooda jm. Suur osa Eesti pudeliveest ja karastusjookidest villitakse Ülemiste veest, seega viimane variant.
Kuna pudeli peal on kirjas, et vesi säilib üldiselt 6 kuud kuni 1 aasta, siis ilmselgelt on vette vaja lisada ka mingid säilitusained, vastasel korral läheks vesi lihtsalt „õitsema“. Gaseeritud jookide tootmises kasutatakse konservandina valdavalt bensooli, mille mõju kohta organismile on hiljaaegu hakanud tulema hirmuäratavad teateid. Nimelt soodustab aine pahaloomuliste kasvajate teket. Ohtlik on ikkagi aine liigne tarbimine, mitte üks pudel vett nädalas, aga ettevaatlikuks teeb see teadmine küll. UNESCO andmeil kannatab pool inimkonnast ebakvaliteetse vee tarbimisest põhjustatud haiguste all. Vee tarbimise all mõeldakse siin ka pinnaveest toodetud pudelivee tarbimist, sest seisnud vesi vananeb ning on vastuvõtlik väliskeskkonnas olevatele mikroobidele ja viirustele.
Tasub ikkagi valvas olla ja jälgida, kui palju me ise või meie lähedased/lapsed pudelijooke tarbivad. Saatuse vingerpussina on kõige ohtlikumaks osutunud just dieetveed, mille tootmisel on kasutatud suhkruasendajaid ja mida tarbivad enda teada väga tervislikult elavad inimesed.
Kui nüüd mõelda, et tavaliselt pakendatakse joogivesi plastiktaarasse, läheb asi veel hullemaks. Varem arvati, et plastpakendites sisalduvad ained on ohutud, kuna sisaldavad ohtlikke aineid väga väikesel hulgal. Nüüd on aga selgunud, et pakendimürgid võivad toiduainetes just väikestes kogustes eriti ohtlikud olla. Kui lisame siia veel meie suvised hoiustamistingimused poodides kas siis ereda päikese käes või unustatuna autosse, võib vaid oletada, mis toimub plastpudeliga kuumenedes ja millised sobimatud ained sealt vette võivad sattuda.
Puhta vee teema puudutab meid kõiki ühtemoodi, nii kodus kui tööl. Kvaliteetfiltrite tootja Aquaphori müügiesindaja sõnul laekub neile viimasel ajal üha rohkem tellimusi veefiltritele kontorites. Veeautomaadid vahetatakse filtrite vastu välja, sest inimesed hakkavad vaikselt mõistma, et plastikpudelites hoitav vesi ei pruugi olla tervislik. Teine oluline põhjus on hind. Suur 19-liitrine veetünn maksab umbes 3 eurot, mis teeb ca 18 senti liitri hinnaks. Aquaphori valikus on näiteks kontorisse sobiv tark filtrisüsteemAquaphor Crystal H, millega tuleb veeliitri hind 2 senti, seega lausa 9 korda odavam kui veeautomaat!
Kokkuvõtvalt võiks öelda, kõige olulisem on inimeste teadlikkus puhtast joogiveest, kust seda saada ja kuidas. Kui vahel on tõesti vaja tarbida pudelivett, siis tasuks pigem eelistada klaaspudeleid, aga igapäevaelus on ka kraanivesi joomiseks piisavalt hea. Kõige parema tulemuse saame veefiltritega, mille hinnad on tänapäeval juba kõigile taskukohased. Teadus areneb iga päevaga, ka plastikpakendite probleemidega tegeletakse pidevalt, aga kõige kindlam on ikka ise oma tervise eest hoolt kanda.
Autor: Koduportaal INkodu.ee (t: K. Viksne)