Põhja-Eestis võib kraanivesi sisaldada kantserogeene

14.12.2010, Postimees Tervis

Põhja-Eesti puurkaevudest pärinev kraanivesi sisaldab liialt radionukliide, mis võib koos teiste mõjuritega põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket.

Terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Küllike Pirk ütles ERR-i raadiouudistele, et umbes 2,7 korda lubatust kõrgemad näitajad on Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa põhjapiirkondades ning Tallinnas puudutab probleem Nõmme, Pirita ja Kakumäe piirkonda,  kus kraanivesi pärineb puurkaevudest.   Tema sõnul kuuluvad radionukliidid esimese grupi kantserogeenide hulka.“Samaaegselt väga paljude teiste mõjuritega võib radionukliid põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket,” tõdes Pirk.   Seetõttu soovitas ta eelpool nimetatud piirkondade elanikel kasutada joogiks ja imikutele toitesegude valmistamisel pudelivett.

Miks puhastada niigi puhast vett?

Puhta vee teema on meil alles lapsekingades, kuid elukvaliteedi paranedes hakkame üha rohkem väärtustama tervelt elatud elu ja head enesetunnet. Teadlikkus tasapisi kasvab ja saame aru, et kraanist tulev vesi on puhas vaid teatud piirini, millest edasi tuleb juba ise anda väike panus.

Ja kui me veidi süveneme teemasse, siis saame aru, et see panus ja pingutus on tõepoolest üsna marginaalne, võrreldes selle kasuga, mis me vastu saame.

Tasapisi oleme hakanud tähelepanu pöörama sellele, mida me sööme. Kas see on tervislik või kas see on kasvatatud looduslikult? Kui sageli mõtleme aga sellele, mida me joome ja milline roll on veel meie igapäevaelus ja tervisele? Ütleb ju vanarahvatarkuski, et vesi suured laevad kannab, vesi palju jõudu annab.

Inimese keha vajab normaalseks ainevahetuseks iga päev keskmiselt 1,5–2 liitrit värsket puhast vett. Oluline on siinkohal rõhk sõnal „puhast”. Sageli peame liht-

salt teadmatusest joogivett puhtaks ja mõtleme, et miks peaks puhastama niigi puhast joogivett. Tõepoolest, aga miks, kui meile kinnitatakse, et kraanist tuleb väga hea kvaliteediga ja igati normidele vastav vesi.

Tsentraalset joogivett puhastatakse veepuhastusjaamades kuni nõutud piirnormideni. Väga puhtaks tsentraalset vett teha ei saa, sest see läheks väga kalliks. Ärme unusta ka seda, et see vesi läbib kümneid kilomeetreid erinevas seisukorras ja vanuses torusid ning trasse, kust see võib kaasa saada soovimatuid lisandeid: soolasid, raskemetalle, orgaanilisi ühendeid, radionukleiide ja baktereid.

Mõnel pool võib probleemiks osutuda veepuhastusjaamades mikroorganismidest vabanemise eesmärgil veele lisatud kloor ja kloori-

ühendid.

Silmale puhas vesi ei tähenda sama organismile. Me tegelikult ei oska oletada ega aimatagi, mis võib meile puhtana tunduvas joogivees tegelikult olla. Kraanist vett klaasi lastes tundub see ju silmale selge ja puhas.

Väga vähe on tähelepanu pööratud inimese enda põhjustatud probleemidele ehk kaasaegsete ravimite või erinevate puhastusainete mõjust loodusele ja eelkõige veele. Nimelt ei suuda reoveepuhastusjaamad vett bioaktiivsetest ainetest täielikult puhastada. Bioaktiivsete ainete all peame lisaks antibiootikumidele ja hormoonidele silmas kõiki teisi aineid, mille ülesanne on mingeid elusolendeid hävitada (biotsiidid, seebid, pesuained, tualetipuhastusvahendid jt). Üht- või teistpidi satuvad need ained ikka vette, põhjustades lõpuks oioi kui palju pahandust.

Probleemidest ei pääse ka kaevuvesi: selles võib leiduda nii mõndagi huvitavat, näiteks liigset rauda, mangaani ja vesiniksulfiidi.

Suur mureallikas võib olla ka karedus, kuigi seda meil ei normeerita, sest karedus otseselt pole tervisele kahjulik. Kui me pärast duši all käimist ketendavat, kuiva ja sügelevat nahka pidevalt kreemitama peame, ei tule me ehk selle pealegi, et põhjuseks võib olla just kare vesi. Tagajärgedega tegelemine ei likvideeri aga põhjust. Muide, põnev fakt on see, et iga duši all käimisega imendub naha kaudu meie kehasse umbes 200 ml vett. Seega ei saa kuidagi väita, et pesemisel pole vee kvaliteedil nii suurt tähtsust.

Inimesed kardavad, et kui vesi on puhastatud, on see justkui surnud vesi. Nii see kindlasti pole. Mida vähem on vees igasuguseid lisaained, seda lihtsam on veel täita ülesannet organismis ehk viia toitaineid edasi.

Üha enam kuuleme kurtmist, et tänapäeval on väga paljud lapsed allergikud. Mingi roll on siin kindlasti keskkonnal, aga ka sellel, mida sööme ja joome. Ärme unusta, et inimene koosneb 65% ulatuses veest. Igal juhul tasub oma tervise hoidmisel eelistada võimalikult puhast vett. 

Hoolimine algab väikestest sammudest. Kõige lihtsam ja odavam on alustada kasvõi filterkannu soetamisest, mis annab meile puhta joogi- ja kohvivee. Eestis toodetavad kannufiltrid eemaldavad veest 44 eri liiki saasteaineid, sealhulgas kloori, pliid, pestitsiide jms. Ühe filtri ressurss on 170-300 liitrit.

Paljud mõtlevad siinkohal, et miks ma pean jändama filterkannuga, kui ma võin osta koju pudelivett ja seda juua? Täpsemaid arvutusi tegematagi on selge, et selline tegevus on mitme – kümneid kordi rahakotile kulukam. Sama oluline on aga ka keskkonnaküsimus – miks me peame suurtes kogustes plastpudeleid juurde tootma? Muide, enne pudelivee ostmist võiks endale esitada veel ühe küsimuse:

kui kaua on see pudelivesi mind oodanud laos ja poes ning kas see on seisnud ka päikese käes?

Alustada saab väikeste sammudega, lihtsama filterkannu ja joogiveefiltriga ning maja remonti kavandades panna oluliste tööde nimekirja ka veepuhastuse komplekssüsteem. Puhas vesi pole mitte niivõrd luksus kui elustiili ja suhtumise küsimus.

AS-i Kovek kommentaar: Täiendav veepuhastamine tarbija poolt, kui ta seda vajalikuks peab, on vee-ettevõtja poolt tervitatav. Näiteks vee pehmendamine, mida meie ei tee ja kus puuduvad normid. Siiski tasub silmas pidada, et siin ei kehti põhimõte „rohkem on parem“ ja vett lihtsalt põhimõtte pärast pole puhastada vaja. Saue vallas on kraanist tulev vesi perfektselt tarbitav ka sellel kujul, kuidas see kraanist tuleb.

Allikas: Saue valla leht Saue Valdur, jaanuar 2020

Kas pudelivesi on ikka ohutu?

Viimasel ajal on palju hakatud rääkima puhtast joogiveest, mis peaks kindlasti sisaldama piisavas koguses kaltsiumi, magneesiumi ja teisi organismile vajalikke aineid. Sobimatud komponendid nagu liigne raud, erinevad mehhaanilised saasteained, mangaan, vesiniksulfiid, soolad, raskemetallid, orgaanilised ühendid, radionukleiidid, bakterid, kloor ja klooriühendid tuleks välja filtreerida. Mõtleme nüüd hetke järele, millist vett me ise joome ja mis tähendab meie jaoks puhas joogivesi? Esimesena meenuvad kohe mitmesugused pudelid poeriiulitel ja loomulikult kaasaegsed veeautomaadid kontorites.

Kui vaatame nüüd natuke tagamaid, kuidas vesi pudelisse saab, siis selleks on 3 võimalust. Esiteks looduslikud maapinnale avanevad põhjaveeallikad, mille vett pole vaja töödelda. Selliseid Eestis peaaegu ei olegi. Teiseks puurkaevuvesi, millest mingid ained välja filtreeritakse ja mingid lisatakse (nt konservante). Ja lõpuks tavaline kraanivesi, millest klassikalisele joogiveele mittevastavad ained välja filtreeritakse ning seejärel lisatakse magneesium, kaltsium, sooda jm. Suur osa Eesti pudeliveest ja karastusjookidest villitakse Ülemiste veest, seega viimane variant.

Kuna pudeli peal on kirjas, et vesi säilib üldiselt 6 kuud kuni 1 aasta, siis ilmselgelt on vette vaja lisada ka mingid säilitusained, vastasel korral läheks vesi lihtsalt „õitsema“. Gaseeritud jookide tootmises kasutatakse konservandina valdavalt bensooli, mille mõju kohta organismile on hiljaaegu hakanud tulema hirmuäratavad teateid. Nimelt soodustab aine pahaloomuliste kasvajate teket. Ohtlik on ikkagi aine liigne tarbimine, mitte üks pudel vett nädalas, aga ettevaatlikuks teeb see teadmine küll. UNESCO andmeil kannatab pool inimkonnast ebakvaliteetse vee tarbimisest põhjustatud haiguste all. Vee tarbimise all mõeldakse siin ka pinnaveest toodetud pudelivee tarbimist, sest seisnud vesi vananeb ning on vastuvõtlik väliskeskkonnas olevatele mikroobidele ja viirustele.

Tasub ikkagi valvas olla ja jälgida, kui palju me ise või meie lähedased/lapsed pudelijooke tarbivad. Saatuse vingerpussina on kõige ohtlikumaks osutunud just dieetveed, mille tootmisel on kasutatud suhkruasendajaid ja mida tarbivad enda teada väga tervislikult elavad inimesed.

Kui nüüd mõelda, et tavaliselt pakendatakse joogivesi plastiktaarasse, läheb asi veel hullemaks. Varem arvati, et plastpakendites sisalduvad ained on ohutud, kuna sisaldavad ohtlikke aineid väga väikesel hulgal. Nüüd on aga selgunud, et pakendimürgid võivad toiduainetes just väikestes kogustes eriti ohtlikud olla. Kui lisame siia veel meie suvised hoiustamistingimused poodides kas siis ereda päikese käes või unustatuna autosse, võib vaid oletada, mis toimub plastpudeliga kuumenedes ja millised sobimatud ained sealt vette võivad sattuda.



Puhta vee teema puudutab meid kõiki ühtemoodi, nii kodus kui tööl. Kvaliteetfiltrite tootja Aquaphori müügiesindaja sõnul laekub neile viimasel ajal üha rohkem tellimusi veefiltritele kontorites.  Veeautomaadid vahetatakse filtrite vastu välja, sest inimesed hakkavad vaikselt mõistma, et plastikpudelites hoitav vesi ei pruugi olla tervislik. Teine oluline põhjus on hind. Suur 19-liitrine veetünn maksab umbes 3 eurot, mis teeb ca 18 senti liitri hinnaks. Aquaphori valikus on näiteks kontorisse sobiv tark filtrisüsteemAquaphor Crystal H, millega tuleb veeliitri hind 2 senti, seega lausa 9 korda odavam kui veeautomaat!

Kokkuvõtvalt võiks öelda, kõige olulisem on inimeste teadlikkus puhtast joogiveest, kust seda saada ja kuidas. Kui vahel on tõesti vaja tarbida pudelivett, siis tasuks pigem eelistada klaaspudeleidaga igapäevaelus on ka kraanivesi joomiseks piisavalt hea. Kõige parema tulemuse saame veefiltritega, mille hinnad on tänapäeval juba kõigile taskukohased. Teadus areneb iga päevaga, ka plastikpakendite probleemidega tegeletakse pidevalt, aga kõige kindlam on ikka ise oma tervise eest hoolt kanda.  

Autor: Koduportaal INkodu.ee (t: K. Viksne)

Eesti põhjavesi – üldiselt puhas

Kuigi Eesti põhjavee olukord on ekspertide sõnul hea, tuleb tervislikkuse piirest väljuvaid normide ületusi siiski ette ning mida paremini läheb majandusel, seda enam esineb ka vee nitraatidega reostamist.

Jõgevamaal Kassinurmel kaevuveest mõõdetud nitraadisisaldus viitab selgelt vee reostumisele. Nii kõrget sisaldust leiavad Eesti põhjavee seirega tegelevad eksperdid harva, kuigi normide ületamisi tuleb siiski ette. «Suures plaanis on Eesti põhjavee kvaliteet hea, viimasel põhjavee seisundi hindamisel oli Eestis heas keemilises seisundis 79 protsenti,» rääkis Keskkonnaagentuuri keskkonnaanalüüsi juhtivspetsialist Kristiina Ojamäe. Kõnealused andmed pärinevad 2014. aastast ning ehkki praegu kogutakse uue hindamise jaoks andmeid, ei ole Ojamäe kinnitusel sealt suuri muutusi oodata.

Üldine hea seisund ei tähenda, et reostuse probleeme siin-seal siiski ei esineks. Peamised murepiirkonnad on 2014. aasta koondandmete järgi Tallinn, Ida-Virumaa, Pandivere kõrgustiku ümbrus, aga ka Põltsamaa ja Võru.

Jõgevamaal asub ka kõnealune Kassinurme, kus pererahva tellimusel 2017. aastal tehtud analüüs näitas nitraatide sisalduseks 78 mg/l. Nii suurt kontsentratsiooni ei leidu aga ka nitraaditundliku ala 2017. aastast pärinevates seireandmetes, kus kõrgemad, samuti talukaevudest võetud proovid sisaldasid liitri kohta maksimaalselt 67,5 milligrammi nitraatiooni. Kui mujal võib tegemist olla mööduva nähtusega, siis pikaajaliselt on kontsentratsioon kõrge Adavere ja Põltsamaa ümbruses. Läbi aegade on aga teada tunduvalt kõrgemaid kontsentratsioone – aegridadest võib leida ka 100 mg/l piiri ületamisi, kuid nende arv jääb alla kümne. Üle 80 mg/l on tuvastatud umbes 40 korral. Samas ei ole mujal Eestis pikaajaliselt andmeid kogutud ning alati ei ole teada, millised on põllumajandusega seotud põhjavee kvaliteedi muutused väljaspool nitraaditundlikku ala.

Nitraatioonide kõrval on põhjaveest viimastel aastatel leitud ka aina rohkem taimekaitsevahendeid ja nende jääke.

«Kahjuks ei saa öelda, et pikaajalised trendid nitraaditundlikel aladel (vaata kõrvallugu – K.M.) langustrendis oleksid. Tõenäoliselt seni, kuni majandus kasvab, väetatakse põlde ka rohkem ja nii jõuab nitraate põhjavette pigem aina rohkem kui vähem. Väljaspool nitraaditundlikku ala reeglina nitraatiooni üle piirmäära pigem ei leidu,» kirjeldas Ojamäe intensiivse põllumajanduse ja geoloogilise ehituse õnnetut kooslust.

Eestis on põhjavee seiret tehtud juba nõukogude ajast, mistõttu on teatud parameetrite kohta olemas ka päris palju andmeid. Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloogi Joonas Pärna sõnul jäi vee tarbimise tippaeg aastasse 1991, kuid kolhoosikorra lõppemise ja suurtööstuste kadumisega vähenesid ammutatavad põhjavee hulgad märkimisväärselt. Andmeid vaadates jääb aga just nitraaditundlikul alal silma seos majanduskriisidega.

«Kui pärast nõukogude perioodi lõppu nitraadisisaldused põhjavees langesid, siis majanduse buumiaastatel on need jälle tõusnud. Näiteks võis nitraatiooni aasta keskmine sisaldus Pandivere nitraaditundlikul alal jääda 1990ndatel suurusjärku 15 mg/l, kuid enne 2008. aastat, kui majandusel olid head ajad ja põllumajandus intensiivsem, tõusis see väärtus umbes 30 milligrammini liitri kohta. Seejärel tuli väike langus ja praeguseks on saavutatud samasugune tase,» ütles Pärn. Samas jääb seegi alla joogiveele kehtestatud 50 mg/l piirnormi. Pärn lisas, et tema välja toodud arvud on aasta keskmised ning konkreetsetes mõõtekohtades võivad näidud sellest ka tunduvalt erineda.

Nitraatioonide kõrval on põhjaveest viimastel aastatel leitud ka aina rohkem taimekaitsevahendeid ja nende jääke, kuid Ojamäe sõnul ei saa üheselt öelda, et tegu oleks tõusva suunaga. Pigem on viimastel aastatel lisandunud uusi kontrollitavaid aineid, labori määramistäpsus paranenud ja ka proove võetakse rohkem.

«Sellegipoolest ei saa eirata asjaolu, et neid veekogumitesse jõuab. Põhjavees leidub kõige rohkem pestitsiidi kloridasooni metaboliidi (laguprodukti – K.M.) kloridasoon-desfenüüli. Suure tõenäosusega on selle näol tegemist ajaloolise reostusega – varem kasutati seda söödapeedi kasvatamisel, kuid nüüd on see juba aastaid Eestis keelustatud,» selgitas Ojamäe.

Lisaks näitas üks 2018. aasta uuring Joonas Pärna kinnitusel sedagi, et maapinna lähedastes kihtides võib leiduda ravimijääke. «Neid leiti päris mitmest kohast. Tegu oli nii veterinaarsete ravimijääkidega, nagu näiteks loomakasvatuses kasutatavad antibiootikumid, kui ka muude ravimijääkidega, nagu kofeiin, nohu ravis kasutatav ksülometasoliin. Samas ei tähenda see jällegi, et tegu oleks uue, süveneva probleemiga – varem ei ole neid vees lihtsalt määratud,» ütles Pärn ja lisas, et üks maailmas praegu palju huvi pakkuv nähtus on ka põhjavee mikroplasti sisaldus, mida aga Eestis veel uuritud ei ole.

Normiületus võib olla looduslik

Mitte kõik seaduses kehtestatud normide ületamised ei ole tingitud inimtegevusega seotud reostusest, kuna mitme seires jälgitava aine looduslik tase ongi üle normi. Üks selliseid on näiteks raud, mille sisaldus on seireandmete järgi paljudes piirkondades stabiilselt üle joogiveele kehtestatud normi. Suure rauasisalduse põhjus peitub Joonas Pärna sõnul tõsiasjas, et põhjavees tekivad sügavuse kasvades raua lahustumist soodustavad hapnikuvaesed tingimused. «Kui vee rauasisaldus on natuke üle 0,2 mg/l normi, ei tee see tervisele midagi, kuigi võib hakata määrima nii riideid, sanitaarrajatisi kui ekstreemsematel juhtudel ka ummistada veetorustikke. See on klassikaline näide sellest, et ei olegi midagi teha, ja kui tahta puhast vett, tuleb veevarustusse lihtsalt rauafilter vahele panna,» selgitas Pärn. Samamoodi jõuab vette hapnikuvaestes tingimustes ka mädamuna haisu tekitavat vesiniksulfiidi. Kuigi tegemist on mürgise gaasiga, on seda põhjavees üldjuhul siiski kogustes, mille pärast inimene muretsema ei pea. Kolmanda norme ületava loodusliku päritoluga ainena tõi Pärn välja eriti Lääne-Eestis esineva fluoriidi, mis arvatakse pärinevat valdavalt savikivimitest. Soodsate keemiliste tingimuste korral võib see kivimitest vette lahustuda ning sellisel juhul ei olegi muud teha, kui vett puhastada või rajada kaev mõnda teise veekihti ehk teisele sügavusele.

Kust tuleb Eesti põhjavesi?

Meie maapõues peituvat põhjavett saab paiknemise ja päritolu järgi jagada laias laastus kolmeks.Kõige levinum ja maapinna lähedal leviv on sademetest toituv aktiivse veeringe osana tekkiv põhjavesi, mida võib pidada taastuvaks loodusvaraks. Oma päritolu tõttu on need põhjaveekihid ka kõige tundlikumad inimtekkelisele reostusele.Sügavamates maapõue kihtides leidub ka veel jääaegadel Eesti ala katnud mandriliustike sulavetest pärinevat vana põhjavett. Kõrgemal asuvatest kihtidest eraldavad seda vettpidavad kivimikihid (nt savi) ehk hüdrogeoloogide keeles veepidemed. Need põhjavee reservuaarid on põhimõtteliselt taastumatud ning liigse ammutamise puhul võib nende kihtide veekvaliteet märkimisväärselt muutuda, kuigi Eesti on sellisest tarbimise tasemest üldiselt veel väga kaugel.Kolmas liik on merelise tekkega põhjavesi, mis on iseloomulik ennekõike Lääne-Eestis geoloogilises ajaskaalas suhteliselt hiljuti merest üles kerkinud piirkondadele, kus sademete vesi ei ole jõudnud veel merevett maapinnast välja pesta. Kohati on vesi nendes kohtades seetõttu ka soolane. Merelise põhjavee üks alamliik on aga ka Lõuna-Eestis maapõue sügavustes leiduv vana soolane põhjavesi, mis pärineb tõenäoliselt jääaegade-eelsest ajast ja mille ammutamisel saadakse näiteks Värska ja Häädemeeste mineraalvett.

Kust pärineb põhjavee reostus?

Eesti Geoloogiateenistuse analüüsi järgi jõuavad saasteained Eestis põhjavette laias laastus kolmest allikast. Suurtest põllumassiividest tulev hajukoormus. Kuigi üheski konkreetses punktis norme ei ületata, on ulatuslikul väetamisel siiski oma mõju. Ida-Virumaa kaevandustest jõuab vette palju sulfaatioone, aga ka fenoole, naftasaaduseid, benseeni ja polüaromaatseid süsivesinikke. Mitmesugused jääkreostused, nagu kütusehoidlate ja asfalditehaste, aga ka endiste Nõukogude sõjaväeobjektide lekked. Sedalaadi potentsiaalselt ohtlikke objekte võib Eestis leiduda paarkümmend, kuid nende arv on aasta-aastalt vähenenud ning sellega seoses ka põhjavee kvaliteet paranenud. Lokaalsema mõjuga on kanaliseerimata aladelt pärinev põhjaveereostus ning eelkõige linnastunud aladega seotud transpordist pärinev koormus. Kanaliseerimata alade mõju põhjaveele on viimase kümmekonna aasta vältel vähenenud tänu uute reoveepuhastite ja kanalisatsioonivõrkude rajamisele.

Suur tarbimine teeb Viimsi põhjavee soolaseks

Üks piirkond, kus põhjavee kvaliteeti puudutavad probleemid on viimastel aastatel oluliseks muutunud, on Viimsi poolsaar, kus kasutatakse sügaval asuvat liustikuvett. Viimsi valla elanikkonna kiire kasv ja kogu veevõtu ühte kohta koondumine on aga toonud kaasa ammutatava vee soolasemaks muutumise. Nimelt paikneb Viimsi poolsaare sügav põhjavesi otse kristalse aluskorra peal ning sealse kivimi lõhedes ongi vesi soolasem. Suure veekasutuse korral hakkab vesi kristalsest aluskorrast ülespoole liikuma. Seetõttu on ka Viimsi põhjavees kasvanud soolsus, mis on küll koos veevõtu hajutamisega viimastel aastatel stabiliseerunud. Vaatamata põhjavee soolsuse kasvule vastab Viimsis tarbijale jõudev joogivesi siiski joogivee nõuetele.

Artiklit saab täismahus lugeda siit (https://www.postimees.ee/6725560/eesti-pohjavesi-uldiselt-puhas) .

Harjumaa joogivees colibakter

Miks on Harjumaa joogiveest avastatud üha rohkem colilaadseid baktereid?

Terviseameti Põhja-Eesti veeproove analüüsivas kesklaboris aasta alguses kasutusele võetud veeanalüüsi meetod Colilert-18 annab joogivee kvaliteedist senisest oluliselt täpsema ülevaate. Seetõttu on ka Tallinna ja Harjumaa joogiveest avastatud varasemast enam coli-laadseid keskkonnabaktereid. 

Keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lauri Liepkalnsi sõnul on sel sügisel varasema aastaga võrreldes leitud just Tallinna ja Harjumaa joogivee proovides coli-laadseid baktereid. «Üheks põhjuseks on asjaolu, et alates käesoleva aasta algusest on terviseameti nakkushaiguste ja ka AS Tallinna Vesi labor läinud üle uuemale täpsemale uurimismeetodile Colilert-18,» ütles Liepkalns. Uus meetod on varasemast kiirem, täpsem ja tundlikum, samuti on uue meetodiga võimalik avastada rohkem baktereid. «Meie elukeskkond, sealhulgas joogivesi, ei ole steriilne ning seal leidub keskkonnale iseloomulikke mikroorganisme. Uue meetodiga näeme varasemast rohkem keskkonnabakterite hulka kuuluvaid coli-laadsete bakterite liike.»

Väikelaste vett võiks keeta

Kuna joogivee direktiivi ja määruse kohaselt ei tohi indikaatornäitaja ehk coli-laadsete bakterite piirmäär ületada nulli, on terviseamet ja vee-ettevõtted vajadusel lähtunud üleüldisest ohutuse printsiibist ning soovitanud väikelaste ja immuunpuudulikkusega inimeste puhul igasuguse riski välistamiseks vett enne joomist keeta. Selliseid ettevaatusabinõusid saavad kliendid rakendada lühiajaliselt kuni olukorra normaliseerimiseni. Liepkalns peab oluliseks tõsiasja, et lähemal uurimisel pole siiani ühestki coli-laadseid baktereid sisaldanud proovist leitud fekaalsele reostusele viitavaid baktereid E.coli ega enterokokke. «Kuna coli-laadsed indikaatornäitajad võivad viidata joogivee kvaliteedi muutusele, analüüsime piirnormi ületanud joogivett põhjalikumalt, selgitades välja ka bakteri olemuse ja ohuteguri. Seega läheneme igale juhtumile individuaalselt ning alati ei pruugi nulltolerantsi ületamine tähendada reaalset probleemi,» ütles Liepkalns, kelle sõnul pole vee kvaliteet varasemate aastatega muutunud, sest teiste kvaliteedinäitajate tulemused on võrdlemisi samaks jäänud.

Mikroorganismide arvukust joogivees mõjutavad nii torustikus oleva vee temperatuur kui ka vee kasutamine – suvel hakkavad mikroorganismid vähese veetarbimise tulemusel kiiremini kasvama kui talvel. Seetõttu võtsid Tallinna ja Harjumaa veekäitlejad suveperioodil veekvaliteedi tagamiseks erinevaid meetmeid – näiteks suurendati mõnes Tallinnas ja Harjumaa piirkonnas  mõnevõrra  kloori sisaldust joogivees, desinfitseeriti ja pesti läbi torustikke, jahutati soojemat vett torustikus jahedama põhjaveega ning tehti täiendavaid veeanalüüse.

Torustikes seisev vesi soodustab

Liepkalnsi sõnade mõjutab kraanist tuleva joogivee kvaliteeti otseselt ka kinnistu omaniku käitumine. Näiteks võib veekvaliteedi halvenemise tingida nii vana filtrielement kui ka ühiskondlikus hoones kollektiivpuhkuse tõttu torudesse seisma jäänud vesi. «Kui veetarbimisse tekib paus, jääb vesi torustikus seisma. Seisev vesi ja hooldamata torustik tekitavad aga bakteritele soodsa kasvukeskkonna ning seetõttu moodustub majapidamisse paigaldatud filtrile biokile, kus võivad hakata arenema muuhulgas tervisele ohtlikud bakterid.»

Et saada täpsem ülevaade coli-laadsete bakterite olukorrast Harjumaal ning töötada välja täpsemad soovitused ja juhised veekvaliteedi hoidmiseks ja vajadusel parandamiseks, jätkab terviseamet koostöös veekäitlejatega olukorra jälgimist ja hindamist.

Tulevikus hakkavad Colilert-18 meetodit rakendama kõik terviseameti laborid.

Radioaktiivne vesi, jätkuv probleem

Kolm enneaegset vähisurma iga kahe aasta kohta. Aastane kogukahju ühiskonnale 1,7 miljonit eurot. See on radioaktiivse põhjavee tarbimise hind Eestis.

Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa, Tallinnas Nõmme ja Pirita linnaosa joovad enamasti põhjavett, mis on pärit kambrium-vendi veekihist. See on kõige sügavam ja enamikku Eesti mandriosa hõlmav veevaramu. Põhjarannikul on see põhjavee reservuaar 60–70 meetri sügavusel, mida lõuna poole, seda sügavamale tuleb vee kättesaamiseks puurida.

See põhjaveekiht on rikas ning väliskeskkonna eest kindlalt kaitstud. Kuid selles põhjaveekihis on kõrge radionukliidide sisaldus, mida põhjustab uraani- ja tooriumirikas kristalne aluskord, mille peal põhjaveekiht asub, ning vett ümbritsev savikiht.

Uraan ja toorium põhjaveega maapõuest siiski välja ei tule, nende lahustumiseks pole maa all sobilikke tingimusi. Kuid hapnikuvaene põhjaveekiht sobib hästi selleks, et radioaktiivne raadium vette lahustuks ning joogivette jõuaks. Aastakümneid tagasi oli raadium kasutuses näiteks kellaseierites, mis pimedas helendasid.

Uudne puhastusmeetod ei pruugi tarbijale vee hinda tõsta, kalli filterliiva asemel saab kasutada kõige tavalisemat kvartsliiva.

Tartu Ülikooli keskkonnafüüsikalabori vanemteadur Madis Kiisk on koos oma kolleegidega juba kuus aastat otsinud lahendust Põhja-Eesti radioaktiivse põhjavee probleemile.

Asjaolu, et maapõuest ammutatav vesi on lubatust radioaktiivsem, on teada juba paarkümmend aastat. Teadmiseks on see jäänudki.

TÜ keskonnatehnoloogid Madis Kiisk(vasakul) ja Taavi Vaasma.
FOTO: Sille Annuk

Nokk kinni, saba lahti

Esimene samm selles suunas, et radioaktiivne raadium joogiveest kätte saada, astuti 2012. aastal, kui Viimsis alustas tööd veetööstusjaam, mis kasutab spetsiaalset tehnoloogiat, et joogiveest raadium eraldada. See toimis, joogivees raadiumisisaldus tõepoolest langes. Aga kohe selgus uus häda – raadium hakkas kogunema veepuhastusjaama filtritesse ning need muutusid ise radioaktiivseks. Neid tuli käidelda kui kõrgenenud ohu allikaid.

2002. aastal kehtestas sotsiaalminister Eiki Nestor määrusega piirväärtused, kui palju radioaktiivseid osakesi võib joogivees olla.

«Parameetreid on kahte liiki. Esiteks piirväärtused, mille ületamine ei ole lubatud. Igal juhul tuleb saavutada see, et radioaktiivsus joogivees ei oleks neist väärtustest kõrgem. Teiseks indikatiivväärtused, nende ületamine ei tähenda ilmtingimata, et vesi ei vasta nõuetele,» ütles Kiisk. Tema sõnul tuleb viimasel juhul kaaluda, kas on võimalik vee kvaliteeti parandada ja kas need parandusmeetmed tasuvad ära.

«Sellisel juhul võib öelda, et vett saab edasi tarbida, pole põrmugi riskivabam, kui keerame kraanid kinni ja ütleme, et ärge seda vett tarvitage,» ütles Kiisk.

Kuid igasugune ioniseeriv kiirgus kujutab endast riski ning need riskid Kiisk ja tema meeskond eelmisel aastal kokku võttis.

Keskkonnatehnoloogia teadur Taavi Vaasma sõnul kuhjub raadium sarnaselt magneesiumi või kaltsiumiga inimese organismis.

Põhjaveest pärit kahe raadiumiisotoobi poolestusajad on 1600 aastat ja 5,8 aastat. Seega inimese luudesse tallele pandud raadiumiosakesed kiirgavad pidevalt.

«Inimesel on organismis pidevalt radioaktiivse aine varu,» ütles Vaasma.

2011. aastal koondas suur uuring mitmete vähiuuringute tulemused ning leidis, et kõrge raadiumisisaldusega joogiveega seostub kõige rohkem luu-, põie-, rinna-, vere- ja kopsuvähi sageduse tõus.

2009. aastal tehtud suur uuring näitas, et keskmiselt on Põhja-Eesti joogivee raadiumitase kolm korda kõrgem soovituslikust. On mõned vee-ettevõtted, mille puurkaevudes on asi peaaegu korras, näidud on normist üle vaid paarkümmend protsenti. Samas Kundas on raadiumi joogivees seitse-kaheksa korda üle normi. Soovitus kasutada vett maapinnale lähematest veekihtidest ei ole enamasti rakendatav, sest seal on varu napim.

Radioaktiivse joogivee pärast tekkinud vähijuhtumite tõttu kaotsiläinud eluaastate ja vähenenud kvaliteediga eluaastate ning ravikulude tõttu kaotab Eesti igal aastal 1,7 miljonit eurot, leidsid Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogid oma uuringus.

Uus lahendus leitud

Terviseameti pädevuses on vee-ettevõttele veekvaliteedi nõudeid ette kirjutada, kuid radioaktiivsete osakeste puhul pole seda seni tehtud. Puudus metoodika, kuidas radioaktiivsusest tingitud riske hinnata ja millal on mõistlik midagi ette võtta, et vett radioaktiivsetest osakestest puhastada.

«Me peame kaaluma riski suurust ja võrdlema, milline on riski vähendamise kulu,» ütles Kiisk.

Üks radioaktiivse joogivee tõttu kaotsi läinud eluaasta maksab 60 000 eurot.

Neid arve kõrvutades selgus, et tuhande ja enama tarbijaga vee-ettevõttel tasuks astuda samme, et raadiumisisaldust joogivees vähendada.

Seni on veepuhastusjaamades raadium kogemata veest välja filtreerunud, muutes filtrid kiirgusallikateks. Veepuhastusjaamade töötajad, kes filtreid puhastavad, osutusid tegema tööd, mis kahjustab tervist.

Kuid uudne lahendus on juba olemas ja Viimsis katsetatud. Raadium saadakse veest kätte puhastusprotsessis, kus vette lisatakse esmalt hapnikku. Selle tagajärjel hakkavad raud ja mangaan oksüdeeruma, oksüdeerunud mangaan seob endaga raadiumi ning tekkinud sade on võimalik välja loputada kanalisatsioonivette, ilma et vahesaaduseks oleks radioaktiivne filter.

«Kahjuks see väljapestud raadium kullasoon ei ole, pigem on see ikkagi probleem,» ütles Kiisk.

Uudne puhastusmeetod ei pruugi tarbijale vee hinda tõsta, kalli filterliiva asemel saab kasutada kõige tavalisemat kvartsliiva, see peaks protsessi isegi odavamaks tegema.

Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlastel on nüüd käimas ühine projekt Hispaania teadlastega, seal on küsimus, kuidas saada veest välja uraan ja raadiumiosakesed, nii et vett võimalikult vähe raisku läheks. Hispaanias, erinevalt Eestist, vett napib.

Eelista värsket kraanivett ka kontoris

Kui meile antakse valida, kas soovime värsket või seisnud vett, siis valime loomulikult värske vee, sest teame ju, et puhas vesi on meie tervise üks alustalasid. Hommikuti teed keetes paneme ka keetjasse uue värske vee, mitte ei kasuta eelmisel päeval seisma jäänud vett! 

Vesi on elus ja seismisel tekib sinna elu juurde. Sellest tulebki soovitus kasutada ainult värskelt filtreeritud vett. Kui tundub, et siin on lahenduseks pudelivesi või tünnivesi, siis parim lahendus see siiski ei ole. Plastik, millest pudeleid tehakse, sisaldab kemikaali bisfenool A (BPA), mida erinevad teadusuuringud on seostanud väga tõsiste terviseriketega. Tarbija survel valmistatud BPA-vabades toodetes on bisfenool A asendatud bisfenool S-iga, mis uuemate uuringute järgi võib samuti tervisehädasid põhjustada (põhjaliku ülevaate BPA-st ja ftalaatidest plastis annab ERM blogi). Mida soojemas keskkonnas plastik seisab, seda rohkem fenoole vette eraldub. Kui juua vett päikese kätte auto istmemele jäänud plastikpudelist või kontoris päevi ja nädalaid seisvat plastiktünnivett, siis oma tervisele me sellega head päris kindlasti ei tee.

Ühel või teisel viisil jõuame ikka värske vee juurde ja kui kraanivee kvaliteedis ei saa kindel olla, on suurepäraseks lahenduseks vee filtreerimine.

Eelista värsket kraanivett ka kontoris

Kui meile antakse valida, kas soovime värsket või seisnud vett, siis valime loomulikult värske vee, sest teame ju, et puhas vesi on meie tervise üks alustalasid. Hommikuti teed keetes paneme ka keetjasse uue värske vee, mitte ei kasuta eelmisel päeval seisma jäänud vett! Vesi on elus ja seismisel tekib sinna elu juurde. Sellest tulebki soovitus kasutada ainult värskelt filtreeritud vett. Kui tundub, et siin on lahenduseks pudelivesi või tünnivesi, siis parim lahendus see siiski ei ole. Plastik, millest pudeleid tehakse, sisaldab kemikaali bisfenool A (BPA), mida erinevad teadusuuringud on seostanud väga tõsiste terviseriketega. Tarbija survel valmistatud BPA-vabades toodetes on bisfenool A asendatud bisfenool S-iga, mis uuemate uuringute järgi võib samuti tervisehädasid põhjustada (põhjaliku ülevaate BPA-st ja ftalaatidest plastis annab ERM blogi). Mida soojemas keskkonnas plastik seisab, seda rohkem fenoole vette eraldub. Kui juua vett päikese kätte auto istmemele jäänud plastikpudelist või kontoris päevi ja nädalaid seisvat plastiktünnivett, siis oma tervisele me sellega head päris kindlasti ei tee.

Ühel või teisel viisil jõuame ikka värske vee juurde ja kui kraanivee kvaliteedis ei saa kindel olla, on suurepäraseks lahenduseks vee filtreerimine.