Kolm enneaegset vähisurma iga kahe aasta kohta. Aastane kogukahju ühiskonnale 1,7 miljonit eurot. See on radioaktiivse põhjavee tarbimise hind Eestis.
Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa, Tallinnas Nõmme ja Pirita linnaosa joovad enamasti põhjavett, mis on pärit kambrium-vendi veekihist. See on kõige sügavam ja enamikku Eesti mandriosa hõlmav veevaramu. Põhjarannikul on see põhjavee reservuaar 60–70 meetri sügavusel, mida lõuna poole, seda sügavamale tuleb vee kättesaamiseks puurida.
See põhjaveekiht on rikas ning väliskeskkonna eest kindlalt kaitstud. Kuid selles põhjaveekihis on kõrge radionukliidide sisaldus, mida põhjustab uraani- ja tooriumirikas kristalne aluskord, mille peal põhjaveekiht asub, ning vett ümbritsev savikiht.
Uraan ja toorium põhjaveega maapõuest siiski välja ei tule, nende lahustumiseks pole maa all sobilikke tingimusi. Kuid hapnikuvaene põhjaveekiht sobib hästi selleks, et radioaktiivne raadium vette lahustuks ning joogivette jõuaks. Aastakümneid tagasi oli raadium kasutuses näiteks kellaseierites, mis pimedas helendasid.
Uudne puhastusmeetod ei pruugi tarbijale vee hinda tõsta, kalli filterliiva asemel saab kasutada kõige tavalisemat kvartsliiva.
Tartu Ülikooli keskkonnafüüsikalabori vanemteadur Madis Kiisk on koos oma kolleegidega juba kuus aastat otsinud lahendust Põhja-Eesti radioaktiivse põhjavee probleemile.
Asjaolu, et maapõuest ammutatav vesi on lubatust radioaktiivsem, on teada juba paarkümmend aastat. Teadmiseks on see jäänudki.
FOTO: Sille Annuk
Nokk kinni, saba lahti
Esimene samm selles suunas, et radioaktiivne raadium joogiveest kätte saada, astuti 2012. aastal, kui Viimsis alustas tööd veetööstusjaam, mis kasutab spetsiaalset tehnoloogiat, et joogiveest raadium eraldada. See toimis, joogivees raadiumisisaldus tõepoolest langes. Aga kohe selgus uus häda – raadium hakkas kogunema veepuhastusjaama filtritesse ning need muutusid ise radioaktiivseks. Neid tuli käidelda kui kõrgenenud ohu allikaid.
2002. aastal kehtestas sotsiaalminister Eiki Nestor määrusega piirväärtused, kui palju radioaktiivseid osakesi võib joogivees olla.
«Parameetreid on kahte liiki. Esiteks piirväärtused, mille ületamine ei ole lubatud. Igal juhul tuleb saavutada see, et radioaktiivsus joogivees ei oleks neist väärtustest kõrgem. Teiseks indikatiivväärtused, nende ületamine ei tähenda ilmtingimata, et vesi ei vasta nõuetele,» ütles Kiisk. Tema sõnul tuleb viimasel juhul kaaluda, kas on võimalik vee kvaliteeti parandada ja kas need parandusmeetmed tasuvad ära.
«Sellisel juhul võib öelda, et vett saab edasi tarbida, pole põrmugi riskivabam, kui keerame kraanid kinni ja ütleme, et ärge seda vett tarvitage,» ütles Kiisk.
Kuid igasugune ioniseeriv kiirgus kujutab endast riski ning need riskid Kiisk ja tema meeskond eelmisel aastal kokku võttis.
Keskkonnatehnoloogia teadur Taavi Vaasma sõnul kuhjub raadium sarnaselt magneesiumi või kaltsiumiga inimese organismis.
Põhjaveest pärit kahe raadiumiisotoobi poolestusajad on 1600 aastat ja 5,8 aastat. Seega inimese luudesse tallele pandud raadiumiosakesed kiirgavad pidevalt.
«Inimesel on organismis pidevalt radioaktiivse aine varu,» ütles Vaasma.
2011. aastal koondas suur uuring mitmete vähiuuringute tulemused ning leidis, et kõrge raadiumisisaldusega joogiveega seostub kõige rohkem luu-, põie-, rinna-, vere- ja kopsuvähi sageduse tõus.
2009. aastal tehtud suur uuring näitas, et keskmiselt on Põhja-Eesti joogivee raadiumitase kolm korda kõrgem soovituslikust. On mõned vee-ettevõtted, mille puurkaevudes on asi peaaegu korras, näidud on normist üle vaid paarkümmend protsenti. Samas Kundas on raadiumi joogivees seitse-kaheksa korda üle normi. Soovitus kasutada vett maapinnale lähematest veekihtidest ei ole enamasti rakendatav, sest seal on varu napim.
Radioaktiivse joogivee pärast tekkinud vähijuhtumite tõttu kaotsiläinud eluaastate ja vähenenud kvaliteediga eluaastate ning ravikulude tõttu kaotab Eesti igal aastal 1,7 miljonit eurot, leidsid Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogid oma uuringus.
Uus lahendus leitud
Terviseameti pädevuses on vee-ettevõttele veekvaliteedi nõudeid ette kirjutada, kuid radioaktiivsete osakeste puhul pole seda seni tehtud. Puudus metoodika, kuidas radioaktiivsusest tingitud riske hinnata ja millal on mõistlik midagi ette võtta, et vett radioaktiivsetest osakestest puhastada.
«Me peame kaaluma riski suurust ja võrdlema, milline on riski vähendamise kulu,» ütles Kiisk.
Üks radioaktiivse joogivee tõttu kaotsi läinud eluaasta maksab 60 000 eurot.
Neid arve kõrvutades selgus, et tuhande ja enama tarbijaga vee-ettevõttel tasuks astuda samme, et raadiumisisaldust joogivees vähendada.
Seni on veepuhastusjaamades raadium kogemata veest välja filtreerunud, muutes filtrid kiirgusallikateks. Veepuhastusjaamade töötajad, kes filtreid puhastavad, osutusid tegema tööd, mis kahjustab tervist.
Kuid uudne lahendus on juba olemas ja Viimsis katsetatud. Raadium saadakse veest kätte puhastusprotsessis, kus vette lisatakse esmalt hapnikku. Selle tagajärjel hakkavad raud ja mangaan oksüdeeruma, oksüdeerunud mangaan seob endaga raadiumi ning tekkinud sade on võimalik välja loputada kanalisatsioonivette, ilma et vahesaaduseks oleks radioaktiivne filter.
«Kahjuks see väljapestud raadium kullasoon ei ole, pigem on see ikkagi probleem,» ütles Kiisk.
Uudne puhastusmeetod ei pruugi tarbijale vee hinda tõsta, kalli filterliiva asemel saab kasutada kõige tavalisemat kvartsliiva, see peaks protsessi isegi odavamaks tegema.
Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlastel on nüüd käimas ühine projekt Hispaania teadlastega, seal on küsimus, kuidas saada veest välja uraan ja raadiumiosakesed, nii et vett võimalikult vähe raisku läheks. Hispaanias, erinevalt Eestist, vett napib.